Kivid, millest valmistati värve: lasuriidi ultramariin, malahhiidi roheline ja hematiidi ooker

1485. aastal Firenzes sõlmitud lepingus maalikunstnik Domenico Ghirlandaio ja altari tellija vahel kirjutati, et sinine värv peab olema ultramariin, väärtusega umbes neli floriini untsi kohta [1]. Seda värvi saadi lasuriidist, mida toodi Afganistani mägedest, ning samasugused kivid on tänapäeval kristallikogudes. Mineraalsete pigmentideks on purustatud kivid ning mõned neist olid kunagi kallimad kui kuld [2][3].

Mis on mineraalsed pigmendid

Pigment on värviline aine peene pulbri kujul, mida segatakse sideainega, et saada värv. Mineraalseid pigmente valmistati kividest: värvikamad tükid valiti välja, eemaldati lisandid ja jahvatati pulbriks, mida seejärel segati õli või muu sideainega [4]. Keskaja maalijad sidusid pulbrit ka munakollase või liimiga [5]. Tabelis on kokku võetud neli kivi ja neist valmistatud värvid.

Kivi	Pigment ja värv	Kus ja millal kasutati
Lasuriit (lapis lazuli)	ultramarine, sügavsinine	6. sajandist Afganistanis, laialdaselt 14. ja 15. sajandi Euroopa kunstis
Azurit	azuriit, sinine	Vana-Egiptusest kuni 18. sajandini, keskaja Euroopas peamine sinine värv
Malahhiit	malahhiidi roheline	Vana-Egiptuse silmavärv, Euroopa maalid 15. ja 16. sajandil
Hematiit	punane ooker	eelajaloolised värvisegud ja koopamaalid, renessansi nahatoonid

Lasuriit ja ultramariin: sinine, mis oli kallim kui kuld

Lasuriit ehk lapis lazuli ei ole üks mineraal, vaid kivim. Selle sinise värvi annab mineraal lasuriit ning tavaliselt sisaldab see ka valget kaltsiiti ja kuldseid püriidi terakesi [6][7]. Tuntuimad leiukohad on Hindu-Kushi mägedes Afganistani kirdeosas Kokcha jõe ääres, kus Sar-e-Sangi küla lähedal moodustab lasuriit kuni kuus meetrit paksuseid läätsi marmorisse [8]. Ameerika Gemmoloogia Instituut (GIA) kirjutab, et Badakhshani kaevandused töötasid juba umbes 700 eKr, tegutsevad siiani ning on maailma vanimad teadaolevad vääriskivide kaevandused [9]. Lasuriidi inkrustatsioone Sar-e-Sangist leidub ka Tutanhamoni kuldses matsemaskis [8].

Pigmendina hakati lasuriiti kasutama 6. sajandil Afganistanis. Euroopasse jõudis see läbi Veneetsia ning kõige laiemalt kasutati seda 14. ja 15. sajandi raamatuminatuurides ja Itaalia maalidel puittahvlitel [3]. Nimi ultramariin pärineb ladina keelest “ultramarinus”, mis tähendab “üle mere”, sest kivi toodi kaugelt maalt [10]. Hea pigmendi saamine oli keeruline. Itaalia kunstnik Cennino Cennini kirjeldas oma maalijate käsiraamatus, mis tõenäoliselt kirjutati 14. sajandi lõpus [11], kuidas lasuriidi pulbrit segati männi vaikude, mastiksi ja vahaga, sõtkuti vähemalt kolm päeva ning seejärel pigistati sinine pigment soojas leelisevees välja, sõtkudes massi nagu leivatainast [5]. Esimesed saagid andsid parima sinise: kui kivi oli hea, olid kahe esimese saagi sinised väärt kaheksa dukaatit untsi kohta, kuid viimaseid kahte saaki nimetas Cennini halvemaks kui tuhk [5].

Seetõttu kasutati ultramariini sageli kõige olulisemates kohtades maalil, näiteks Kristuse ja Neitsi Maarja mantlil [3]. Ghirlandaio lepingus oli määratud nii kogu maali hind, 115 floriini, kui ka see, kui kallis peab olema sinine pigment [1]. Londoni Rahvusgalerii kirjeldab Sassoferrato maali “Neitsi palvetamas” (1640–1650), nimetades ultramariini kõige kallimaks siniseks pigmendiks. Seda valmistati lasuriidist, mida kaevandati Afganistani kirdeosas [2]. Michelangelo maalil “Matmine” on alumine parem nurk tühi. Galerii kirjutab, et sinna oli tõenäoliselt kavandatud Neitsi Maarja ning oletab, et kunstnik jättis selle värvi viimaseks, sest ultramariin oli kõige kallim ja võib-olla raskesti kättesaadav pigment [12]. Tizian kasutas omakorda maalil “Bacchus ja Ariadne” puhast ultramariini erksinise taeva jaoks, kuid kaugema, rohekassinise maastiku jaoks azuriiti [13].

Kas teadsite? 2019. aastal avaldatud uuringus teatasid teadlased, et leidsid sadu pisikesi lasuriidi osakesi hambakivist naisel, kes oli maetud väikese naiste kloostri juurde Dalheimis, Paderborni lähedal Saksamaal. Ta suri 45–60-aastaselt ajavahemikus 1000–1200. Teadlased järeldasid, et tõenäoliselt maalis ta ise raamatuminatuure ultramariiniga ja limpsis töö käigus pintsli otsa [14]. Autorid nimetavad seda otseseks tõendiks, et keskajal tegelesid luksuslike käsikirjade loomisega ka naised.

Meie poe Lasuriidi rubriigis on poleeritud lasuriit Afganistanist ja 4 cm lasuriidi sfäär kuldsete püriidi soontega, teisi sfääre leiate Sfääride rubriigist. Enne ostmist on kasulik teada, et lasuriiti värvitakse sageli, selle pähe müüakse värvitud howliti või magnesiiti ning sarnane on ka sodaliit [7]. Rohkem imitatsioonide tunnustest loe artiklist Kuidas ära tunda ehtsat kristalli.

1828. aasta: ultramariin laborist

Juba 1814. aastal avaldas prantsuse keemik Vauquelin, et klaasivabriku soodakoldest pärit sinised massid sarnanevad koostiselt lasuriidile [3]. 1824. aastal kuulutas Prantsuse Riiklik Tööstuse Edendamise Ühing välja 6000 frangi suuruse auhinna sellele, kes leiutab sünteetilise ultramariini, mis maksaks mitte rohkem kui 300 franki kilogrammi kohta [3]. Neli aastat ei antud auhinda välja, kuni 1828. aasta 4. veebruaril sai selle Jean Baptiste Guimet [3]. Kuu aega hiljem avaldas Tübingeni Ülikooli keemiaprofessor Christian Gottlob Gmelin veidi erineva meetodi. Mõlemad vaidlesid aastaid, kes oli esimene, kuid Prantsusmaa jättis auhinna Guimet’le [3].

Umbes 1830. aastaks tootis Guimet ultramariini juba oma tehases Prantsusmaal [3]. Sünteetilisel ultramariinil on sama keemiline koostis kui looduslikul [10] ning see maksis kordades vähem [3][4]. Seetõttu kasutatakse looduslikku ultramariini lasuriidist tänapäeval peamiselt kunstnike poolt, kes õpivad ajaloolisi tehnikaid [4].

Azurit: keskaja igapäevane sinine

Azurit on vasekarbonaat, mis tekib siis, kui süsihappegaasirikas vesi imbub maasse ja reageerib vase maagidega [15]. Pigmendina kasutati seda juba Vana-Egiptuses, kuid keskajal ja renessansis oli see Euroopa tähtsaim sinine pigment [15]. Fitzwilliami muuseum Cambridge’is kirjutab, et raamatuminatuuride maalijad kasutasid azuriiti sageli odavama alternatiivina kallile ultramariinile [16]. Cennini kirjutas, et azuriiti leidub hõbedasoontes ja palju seda on Saksamaal, ning hoiatas, et lasuriiti valides ei tohi seda segi ajada azuriidi kiviga [5].

Azuridi sinine ei säili alati. Aja jooksul muutub azuriit aeglaselt malahhiidiks, mistõttu selle värv muutub heledamaks ja rohelisemaks [15]. Alates 18. sajandist asendati see järk-järgult kunstlike pigmentidega, näiteks Preisimaa sinisega [15]. Looduses kasvavad azuriit ja malahhiit sageli samas leiukohas ja võivad olla koos, sellist materjali nimetatakse azurmalahhiidiks [15]. Meie poes kohtuvad mõlemad värvid azuriidi ja malahhiidi käevõrus.

Malahhiit: roheline värv vase maagist

Malahhiit on roheline vasekarbonaat. See tekib väikese sügavusega vase leiukohtade kohal, sadestudes veest pragudesse ja õõnsustesse [17]. Egiptuses ja tänapäeva Iisraeli aladel kasutati malahhiidi leiukohti juba üle 4000 aasta tagasi vase saamiseks ning samast materjalist valmistati ka ehteid ja pigmente [17]. Vana-Egiptuses kasutati malahhiiti peamiselt silmavärvina: seda saadi Siinai poolsaarelt ja idakõrbest ning malahhiidi pulbrit ja töötlemata tükke on leitud paljudest haudadest [18]. Malahhiiti hõõruti lamedatel kosmeetikaalustel munaga [19].

Euroopas leidub malahhiidi pigmenti 15. ja 16. sajandi maalidel, kuid 17. sajandil kasutati seda üha harvem, sest ilmusid teised rohelised pigmendid [17]. Raamatuminatuurides, eriti Itaalias ja Prantsusmaal, kasutati seda sageli alates 15. sajandi algusest [20]. Londoni Rahvusgalerii teadlased on uurinud malahhiiti Giovanni Bellini maalil “Kristuse palve aias” [21]. 19. sajandil tarnisid suured Uurali leiukohad palju malahhiidist ehteid ja skulptuure, kuid tänapäeval pärineb suur osa ehetes kasutatavast malahhiidist Kongo Demokraatlikust Vabariigist [17]. Malahhiidist ehteid leiate Malahhiidi rubriigist.

Hematiit ja punane ooker: vanim värv

Punane ooker on üks vanimaid värve, mida inimesed teadlikult valmistasid. Arheoloogid nimetavad ookriks mulda või kivimit, mis sisaldab punaseid või kollaseid rauaoksiide või -hüdroksiide [22]. Blombose koopas Lõuna-Aafrikas leiti 2008. aastal umbes 100 000 aasta vanune ookritöökoda kahe tööriistakomplektiga. Ookriga hõõruti tükke kvartsiidiplaatide vastu, pulber segati purustatud luude, söe ja vedelikuga ning hoiti kahes suures merekarbis [22]. Teadlased oletavad, et segu kasutati kaunistamiseks ja värvimiseks [22].

Hematiit on rauaoksiid Fe2O3 ning selle nimi tuleb kreeka sõnast “haimatitis”, mis tähendab “verepunane”, sest purustatuna on see punane [23][7]. Hematiidi pigmentidega on tehtud koopamaale, mis on kuni 40 000 aastat vanad, ning renessansis segati punast hematiiti valge pigmendiga, et saada nahatoone [23]. Seda saab ise proovida: kui tõmmata töötlemata hematiidiga üle glasuurimata portselanplaadi, jääb punakaspruun joon, kuigi kivi ise on sageli hõbedaselt hall [7][23]. Tugevalt magnetilised “magnethematiidi” helmed on aga inimese loodud materjal [7]. Rauaoksiidid värvivad ka karneooli ja punast jaspist [7].

Ohutus: miks neid kive kodus ei jahvatata

Kui pärast neid lugusid tekib soov ise värvi jahvatada, siis parem ärge tehke seda. Azuriit ja malahhiit sisaldavad vaske. Meie entsüklopeedias on märgitud, et azuriidi tolmu ei tohi sisse hingata, pärast töötlemata proovide käes hoidmist on soovitatav käsi pesta ning azuriiti ei tohi kunagi panna joogivette ega kasutada vee-eliksiirides [7]. Ka malahhiidi pulbrit ei tohi sisse hingata [7] ning kunstnike pigmendi ohutuskaardil on malahhiidi pigment liigitatud kahjulikuks allaneelamisel, soovitusega vältida tolmu teket ja pärast kasutamist hoolikalt pesta [24].

Lasuriit on poorne, seega pole soovitatav seda pikalt vees või kemikaalidega kokku puutuda [7]. Malahhiit ja azuriit on pehmed, kõvadusega 3,5–4, ning malahhiit on tundlik kuumuse ja hapete suhtes, seega puhastage neid kive kuiva või kergelt niiske lapiga ja hoidke kriimustuste eest [7]. Kõigi kivide hooldusreeglid on kokku võetud hooldustabelis.

Korduma kippuvad küsimused

Mis on mineraalsed pigmendid?

Need on purustatud värvilised mineraalid või kivimid, mida segatakse sideainega, näiteks õli või munakollasega. Ajalooliselt olid tähtsaimad ultramariin lasuriidist, azuriit, malahhiit ja rauaoksiide sisaldavad ookrid.

Millest valmistatakse ultramariini?

Looduslikku ultramariini valmistatakse lasuriidist ehk lapis lazulist, eraldades kivimist sinise mineraali lasuriidi. Umbes 1830. aastast toodetakse sünteetilist ultramariini sama keemilise koostisega ning see on palju odavam.

Kas ultramariin oli tõesti kallim kui kuld?

Pigmentide ajaloo allikad kirjutavad, et renessansis oli ultramariin kallim kui kuld ning Londoni Rahvusgalerii nimetab seda pigmendiks, mis oli kunagi väärtuslikum kui kuld. 1485. aasta lepingus Firenzes oli märgitud, et ultramariin peab olema umbes nelja floriini väärtuses untsi kohta.

Millest saadakse ookrit?

Ooker on muld või kivim, mis sisaldab rauaoksiide või -hüdroksiide ning sõltuvalt neist on see punane või kollane. Hematiit on rauaoksiid ning purustatuna on see punane, seetõttu kasutatakse seda punase pigmendi saamiseks.

Kas malahhiit on mürgine?

Malahhiit sisaldab vaske. Riski põhjustavad selle tolm ja allaneelamine: tolmu ei tohi sisse hingata ning malahhiidi pigment on liigitatud kahjulikuks allaneelamisel. Seetõttu ärge jahvatage kivi, ärge pange seda joogivette ning pärast töötlemata proovide käes hoidmist peske käed.

Kuidas eristada looduslikku lasuriiti imitatsioonist?

Looduslikus lasuriidis on juhuslikult laiali kuldsed püriidi täpid ja valged kaltsiidi laigud. Värvitud materjalis koguneb värvaine pragudesse ja võib värvida atsetooniga niisutatud vatipulka, kuid sodaliidis pole tavaliselt kuldseid püriidi täppe.

Allikad

1. Domenico Ghirlandaio ja Spedale degli Innocenti leping, 1485 (inglise tõlge, SUNY Oneonta kunstiajaloo kursuse materjalid). https://www.oneonta.edu/faculty/farberas/arth/arth200/artist/artist_contracts.htm
2. The National Gallery, London. Sassoferrato, The Virgin in Prayer, 1640-50. https://www.nationalgallery.org.uk/paintings/sassoferrato-the-virgin-in-prayer
3. WebExhibits. Pigments through the Ages: History of Ultramarine. https://www.webexhibits.org/pigments/indiv/history/ultramarine.html
4. Geology.com. Lapis Lazuli. https://geology.com/gemstones/lapis-lazuli/
5. Cennino Cennini. Il Libro dell’Arte (The Craftsman’s Handbook), D. V. Thompsoni tõlge, 1933, LX ja LXII peatükk. https://noteaccess.com/Texts/Cennini/2a.htm
6. GIA (Gemological Institute of America). Lapis Lazuli. https://www.gia.edu/lapis-lazuli
7. FREQUENCIES kivide entsüklopeedia: lasuriit, azuriit, malahhiit, hematiit, karneool, punane jaspis, sodaliit (andmed kontrollitud GIA, Mindat, geology.com järgi). https://frequencies.lv/enciklopedija/
8. IUGS Geological Heritage. The Sar-e-Sang Lapis Lazuli Deposit. https://iugs-geoheritage.org/?p=10779
9. GIA. Lapis Lazuli History and Lore. https://www.gia.edu/lapis-lazuli-history-lore
10. Fitzwilliam Museum, Cambridge (MINIARE). Ultramarine. https://fitzmuseum.cam.ac.uk/illuminated/lab/overview-of-artists-materials/ultramarine/type/material
11. The National Gallery, London. Glossary: Cennino Cennini. https://www.nationalgallery.org.uk/paintings/glossary/cennino-cennini
12. The National Gallery, London. Michelangelo, The Entombment, about 1500-1. https://www.nationalgallery.org.uk/paintings/michelangelo-the-entombment
13. The National Gallery, London. Titian, Bacchus and Ariadne. https://www.nationalgallery.org.uk/paintings/titian-bacchus-and-ariadne
14. Max Planck Society. Illuminating women’s role in the creation of medieval manuscripts (2019). https://www.mpg.de/12632827/medieval-women-early-involvement-in-manuscript-production
15. Geology.com. Azurite. https://geology.com/minerals/azurite.shtml
16. Fitzwilliam Museum, Cambridge (MINIARE). Azurite. https://fitzmuseum.cam.ac.uk/illuminated/lab/overview-of-artists-materials/azurite/type/material
17. Geology.com. Malachite. https://geology.com/minerals/malachite.shtml
18. Global Egyptian Museum. Glossary: Malachite. https://www.globalegyptianmuseum.org/glossary.aspx?id=232
19. National Museums Liverpool. Cosmetic Palette. https://www.liverpoolmuseums.org.uk/artifact/cosmetic-palette-39
20. Fitzwilliam Museum, Cambridge (MINIARE). Malachite. https://fitzmuseum.cam.ac.uk/illuminated/lab/overview-of-artists-materials/malachite/type/material
21. The National Gallery, London. Chemistry of colour: malachite (Bellini, The Agony in the Garden). https://www.nationalgallery.org.uk/behind-the-scenes/chemistry-of-colour-malachite
22. ScienceDaily / University of the Witwatersrand. 100,000-year-old ochre toolkit and workshop discovered in South Africa (2011). https://www.sciencedaily.com/releases/2011/10/111013141807.htm
23. Geology.com. Hematite. https://geology.com/minerals/hematite.shtml
24. Cornelissen & Son. Malachite pigment, ohutuskaart (2014). https://www.cornelissen.com/media/attachment/file/m/s/msds_pgr_malachite.pdf