Kameed ja intaljo: kuidas iidsed roomlased lõikasid portreesid sardonüksisse, onüksisse ja karneooli

Ristsõnas küsitakse “poolvääriskivi reljeefse kujutisega”? See on kamee, kuid poolvääriskivi, millel on sisse lõigatud kujutis, on intaljo ning mõlemat koos nimetatakse gemmadeks [1]. Nende kolme sõna taga peitub tuhandeid aastaid vana kunst: keiser Augustuse portreed, mis on lõigatud kihilisse sardoonüksisse, ja karneoolist pitsatsõrmused, millega roomlased pitserdasid vaha.

Kamee, intaljo ja gemma: mis vahe on

Tezauruse järgi on gemma vääris- või poolvääriskivi, millele on lõigatud reljeefne (kamee) või sisse lõigatud (intaljo) miniatuurkujutis, ning antiikajal kasutati gemmasid pitsatitena, omandimärkidena, amulettidena ja ehetena [1]. Kamees tõuseb kujutis taustast kõrgemale, sest meister lõikab kivi figuuri ümbert ära. Intaljos toimub kõik vastupidi: kujutis lõigatakse kivi sisse, kuid kui seda suruda pehmesse materjali, näiteks soojendatud vaha, jääb jäljend reljeefne [2][3].

Sõna intaljo pärineb itaalia tegusõnast intagliare, mis tähendab sisse lõikama [3]. Kuna intaljo peamine ülesanne oli jätta jäljend, lõigati sinna tekstid ja meistrite allkirjad peegelpildis, et need oleksid vahas õigesti loetavad [3].

	Kamee	Intaljo
Kujutis	tõuseb taustast kõrgemale	lõigatud kivi sisse
Iidne kasutus	ehted ja portreed	pitsatid ja pitsatsõrmused
Eelistatud kivid	sardoonüks, oonüks, ahhaat	karneool, sard, granaat

Pitsatist portreeni: kuidas gemmakunst sündis

Esimesed olid intaljod. Mesopotaamias graveeriti kivi käsitööriistadega juba umbes 5000 eKr ning selliseid kive suruti vaha, savi või muusse pitsatmassisse [4]. Metropolitan Museum of Art kirjutab, et kuni umbes 5. sajandini eKr lõigati gemmasid ainult süvendatud reljeefis ning sellel ajal hakkasid kreeklased lõikama kivisse tõusvaid kujutisi, mis olid kameede eelkäijad [3]. Getty muuseum dateerib kameede tekkimise hilisemaks, umbes 250 eKr, kui meistrid hakkasid figuuri ümbert kivi ära lõikama ja kasutama kihiliste kivide värviribasid mitmevärviliste kujutiste loomiseks [4].

Kreeka kameed olid dekoratiivsed, samas kui intaljod olid kasutusel pitsatitena. Rooma kameed lõigati peamiselt sardoonüksist, oonüksist ja klaaspastast, neile graveeriti portreesid ja mütoloogilisi stseene ning meistrid allkirjastasid neid sageli [5]. Lõikamise põhimõte pole antiikajast muutunud [3]. Kivi ei lõiganud mitte tööriist ise, vaid abrasiivne pulber: puur, ketas või koonus kasteti pulbri ja õli segusse, antiikajal kasutati smirglit või korundi, ning tööriista liigutati vibu abil [4].

Miks valiti kameede jaoks kihiline kaltsedon

Oonüks, sardoonüks, ahhaat ja karneool on kaltsedoni ehk mikrokristallilise kvartsi variandid, mille kõvadus on 6,5 kuni 7 Mohsi skaalal [18]. Oonüks on triibuline kivi valgete ja mustade kihtidega ning Britannica selgitab, et kameedes ja intaljodes kasutatakse seda just seetõttu, et kihte saab lõigata nii, et kujutis ja taust oleksid värvilt kontrastsed. Kui valged triibud vahelduvad pruunidega, nimetatakse kivi sardoonüksiks, kui punastega, siis karneooli oonüksiks [6]. Kõige kõrgemalt hinnati kameesid, kus meister oli oskuslikult kasutanud kivikihte, sageli lõigates heleda figuuri tumedale taustale [3].

Sardoonüks valgete ja pruunide kaltsedonikihiga, millest lõigati kameesid

Pitsatite jaoks eelistati teist kaltsedoni varianti. Karneooli hindasid kreeklased ja roomlased kõrgelt sõrmustes ja pitsatites ning osa iidsetest karneooli intaljodest on säilitanud oma poleeri paremini kui paljud kõvemad kivid [7]. Selle lähedane sugulane on sard, mille nimi pärineb Sardi linnast, Vana-Lüüdia pealinnast [8]. GIA kirjutab, et Vana-Roomas eelistati pitsatite ja pitsatsõrmuste jaoks ka sardoonüksit, sest kuum vaha ei kleepu selle külge [19]. Granaate sisse lõigatud kujutistega paigutati roomlaste poolt pitsatsõrmustesse [18].

Kas teadsite? Musta oonüksit on värvitud juba antiikajast. Meetodeid, kuidas tavalist kaltsedoni kunstlikuks oonüksiks muuta, kirjeldas 1. sajandil Plinius Vanem. Laialt levinud meetodi, kus kaltsedoni leotatakse või keedetakse suhkrulahuses ja seejärel töödeldakse hapetega, mis muudavad pooridesse imbunud suhkru süsinikuks, töötati välja 19. sajandi alguses Idar-Obersteinis [18]. Ka tänapäeval on enamik müüdavast ühtlaselt mustast oonüksist värvitud kaltsedon, kuid triibuline mustvalge oonüks on tavaliselt looduslik [18].

Gemma Augustea ja Blacase kamee: keiser kivis

Viini Kunstiajaloo muuseum nimetab Gemma Augusteat oma kollektsiooni tähtsaimaks antiikkameeks. See on 19 cm kõrge ja 23 cm lai, lõigatud kahekihilisest araabia sardoonüksist (muuseumi andmetes: kahekihiline oonüks), ning muuseum dateerib selle aastatesse 9 kuni 12 pKr. Ülemisel ribal istub Augustus Jupiteri riietuses ja poosis, käes sau ja auguri kepp, tema paremal käel on linna kaitsejumalanna Roma, vasakul astub Tiberius kahehobuse kaarikus, mida juhib Victoria. Alumisel ribal on jumalad, kes tõenäoliselt püstitavad võidumärki ja viivad vange. Muuseum oletab, et stseen on seotud Dalmaatsia ülestõusu mahasurumisega: 10. jaanuaril 16. aastal sisenes Tiberius võitjana Rooma. Esmakordselt mainiti kameed 1246. aastal Toulouse’i Saint-Sernini kloostri inventaris, kuid 17. sajandi alguses ostis selle keiser Rudolf II [9]. Allikad dateeringu osas ei ühti: Britannica arvab, et kamee lõigati tõenäoliselt hiljem, Caligula valitsemisajal aastatel 37 kuni 41 [10].

Londoni Briti Muuseumis asub Blacase kamee (Blacas Cameo), mis on dateeritud aastatesse 14 kuni 20 pKr. Sellel on kolmekihilisse sardoonüksisse lõigatud Augustuse profiil Minerva egida ja mõõgavööga ning kamee on 12,8 cm kõrge. Algul kaunistas keisri pead loorberipärg, mille tõenäoliselt asendas keskajal praegune vääriskividega ehe. Esimene teadaolev viide kameele pärineb aastast 1731, kui see oli Firenzes Strozzi kollektsioonis, ning muuseumi kollektsiooni jõudis see 1867. aastal Blacase hertsogi kogust [11].

Kameede mood Medici’dest Josephineni

Keskajal hoiti antiikkameesid kirikute ja kloostrite varakambris, sageli uhketes reliikviakirstudes. 15. sajandi kollektsionäärid hakkasid neid sorteerima ja kunstiliselt väärtuslikumaid esile tõstma. Lorenzo de Medici lasi oma gemmadesse lõigata oma nime ladinakeelse lühendi ning tema kollektsiooni 1492. aasta inventaris olid parimad kameed hinnatud mitu korda kõrgemalt kui tema parimad Botticelli maalid [3]. 18. sajandil kasvas kameede populaarsus pidevalt ning Inglise ettevõte Wedgwood müüs lugematul hulgal nende koopiaid ja imitatsioone, kuid gemmalõikekunst saavutas oma kõrgpunkti 19. sajandi keskel [3].

Pariisis inspireeris kameede moodi keisrinna Josephine. Ta nägi, et kameed ja intaljod võivad olla sama moekad ehted kui teemandid ja pärlid, võttis need kollektsionääride kappidest välja ja julgustas juveliire neid kaunitesse raamistustesse paigutama. Moeajakiri Journal des Dames et des Modes kirjutas 1805. aastal, et moekas daam kannab kameesid vööl, kaelakees, igal käevõrul ja diadeemis. 1808. aastal valmistas õukonnajuveliir Nitot pärlitest ehtekomplekti, milles oli 45 kameed ja 36 intaljot, kuid see oli nii raske, et pole teada, kas Josephine seda kunagi kandis [12]. Inglismaal armastas kameesid kuninganna Victoria ning reisijad tõid Itaaliast koju isegi Pompeji laavast lõigatud kameesid [13].

Karbikameed: kaunid, kuid mitte kivist

Mitte iga vana kamee pole kivist. Karbikameed olid odavamad ja kergemini töödeldavad, 19. sajandil said need moeks ning paljud turistid ostsid neid suveniirideks [14]. Metropolitan Museum of Art selgitab, et karp on pehme, mistõttu on vanu karbikameesid harva säilinud. Karbis saab kasutada vaid kahte kihti ning sellised kameed pole kunagi olnud nii prestiižikad kui kivikameed [15][3]. Kõige kõrgemalt hinnati Cassis perekonna merikarpide kestasid [15].

Huvitav on see, et isegi karpide nimed meenutavad kive. GIA kirjutab, et kameede jaoks kasutatakse sageli Cassis rufa karpe, mida inglise keeles nimetatakse cornelianiks, peaaegu nagu karneool (carnelian), ning Cassis madagascariensis ehk sardoonükskarpi, mis pärast lõikamist meenutab triibulist ahhaati [13]. Meister töötab peitlite, puuride ja abrasiividega pinnalt sissepoole ning värvikontrasti loovad kesta looduslikud kihid [16].

Kuidas ära tunda kivikameed

Kui teil on vanaema kamee, alustage tagaküljest. Karbikameel on tagakülg nõgus ja seal on näha sirge, kiuline struktuur [17]. Plastimitatsioon on puudutades soe ja sellel on tavaliselt vormimisjäljed. Kui materjal on läbipaistev, võib plastis nagu klaasis näha vooluliine ja gaasimulle [17]. Liitkameedel, mis on valmistatud mitmest osast, ei ühildu lõigatud kujutis taustaga, samas kui ühest tükist lõigatud kamees sulandub figuur taustaga sujuvalt [17]. Kuuma nõela testi ei soovitata proovida, sest see võib kameed kahjustada [17].

GIA toob kameede kvaliteedifaktoritena välja materjali, raamistuse, seisukorra, lõike peensuse, süžee ja kunstniku allkirja. Kamee võib olla madalas reljeefis, kui figuur tõuseb vaevu taustast, või kõrges reljeefis, kui see on tugevalt esiletõstetud [13]. Nime “oonüks” all müüakse turul ka triibulist kaltsiiti ehk oonüksmarmorit, mis on palju pehmem kui kaltsedoni oonüks [18]. Rohkem tunnuseid, kuidas eristada looduslikku kivi klaasist või värvitud kivist, leiate artiklist Kuidas ära tunda ehtsat kristalli.

Oonüks või karneool kingituseks

Antiikkameed asuvad muuseumides ja antiigipoodides, kuid kivi, millest neid lõigati, saab kinkida ka tänapäeval. Meie poes on musta oonüksit killud alates 4 €, poleeritud musta oonüksit kivid (3 kuni 8 cm) hinnaga 16 € ja karneoolist südamekujuline poleeritud kivi (3 cm, 9 €), mis sobib nii sõbrapäevaks kui emadepäevaks. Karneooli puhul hinnatakse läbipaistvat kivi, millel on sügav ja ühtlane oranžikas-punane värv [18]. Teisi südamekujulisi kive leiate kategooriast Südamekujulised, triibulisi kaltsedonisugulasi kategooriast Ahhaat. Iga kivi on looduslik ja erinev, seega saate sarnase, käsitsi valitud eksemplari.

Oranžikas-punane karneool, mida antiikajal hinnati pitsatsõrmuste jaoks

Sardoonüks on üks kolmest augusti sünnikivist koos peridooti ja spinelliga ning GIA nimetab seda algseks augusti kiviks [19], seega sobib see isiklikuks kingituseks augustis sündinutele. Kõigi kuude kivid on koondatud artiklisse Sünnikivid kuude kaupa, kaltsedoni hooldamise kohta lugege hooldustabelist. Tellimustele alates 30 € on pakiautomaati saatmine Baltikumis tasuta.

Korduma kippuvad küsimused

Mis on kamee?

Kamee on kivi, tavaliselt kihiline, millesse on lõigatud reljeefne kujutis, mis tõuseb taustast kõrgemale. Kõige sagedamini lõigati kameesid sardoonüksist, oonüksist või ahhaadist, et hele figuur paistaks tumedamal taustal silma.

Mis vahe on kameel ja intaljol?

Kamees on kujutis tõstetud pinna kohale, intaljos on see lõigatud kivi sisse. Intaljosid kasutati antiikajal pitsatitena: kui neid suruda vaha sisse, muutub kujutis jäljendis reljeefseks.

Mis on gemma?

Gemma on üldnimetus vääris- või poolvääriskivile, millele on lõigatud miniatuurkujutis: reljeefne (kamee) või sisse lõigatud (intaljo). Antiikajal kasutati gemmasid pitsatitena, omandimärkidena, amulettidena ja ehetena.

Millisest kivist tehakse kameesid?

Klassikalised kivikameed lõigati kihilisest kaltsedonist: sardoonüksist, oonüksist ja ahhaadist. 19. sajandil tulid moodi karbikameed, mis pole kivist. Imitatsioone tehakse klaasist või plastist.

Kuidas eristada ehtsat kameed plastist?

Plastkamee on puudutades soe ja sellel on sageli vormimisjäljed, läbipaistvas plastis võib suurendusega näha mulle ja vooluliine. Karbikameel on tagakülg tavaliselt nõgus. Väärtuslikku kameed on parem näidata gemmoloogile.

Kus saab näha kuulsaimaid kameesid?

Gemma Augustea asub Viini Kunstiajaloo muuseumis, Blacase kamee keiser Augustuse portreega on vaadeldav Londoni Briti Muuseumis.