Läti suurima hiidrahnu, Nīcgale Suure kivi, maapealne osa on 170 kuupmeetrit suur, kuid kui sügavale see maa sisse ulatub, ei ole teada [1, 2]. Muistendi järgi kandis seda kivi kurat, kes tahtis jõge kinni paisutada, kuid ei jõudnud, sest kuked laulsid [3]. Lätis on teada üle 360 hiidrahnu ning paljudest neist räägitakse muistendeid ja legende [1, 5].
Mis on hiidrahn ja kui palju neid Lätis on
Rändkivideks ehk põllukivideks nimetatakse liustiku lahti murtud, edasi kantud ja ümardatud kivimitükke, mille läbimõõt on üle 10 cm, ning hiidrahnud on neist suurimad [1]. Läti Ministrite Kabineti määruse nr 461 järgi on hiidrahn rändkivi, mille maapealne maht on 10 kuupmeetrit või rohkem, ning kaitse all on nii kivi ise kui ka 10 meetri laiune vöönd selle ümber [4]. Staatuse määrab ainult nähtav osa [5].
Teadaolevate hiidrahnude arv kasvab: tänu tähelepanelikele inimestele leitakse aeg-ajalt uusi [1, 5]. 2026. aasta mais sai hiidrahnu staatuse Rēzekne piirkonnas Ornicāni lähedal Malta jõe kaldal asuv kivi. See on üle 10 meetri pikk ja 5 meetri lai, selle maapealne maht on umbes 15 kuni 18 kuupmeetrit, suurem osa sellest on aga maa all [5]. Väärtuslikud võivad olla ka väiksemad kivid: paljusid üle 5 kuupmeetri suuruseid rändkive lisavad omavalitsused kohaliku tähtsusega loodusmälestiste nimekirjadesse [1].
Mahtu saab hinnata mõõdulindiga. Loodusharulduste kogu ja Läti Looduse Fondi nõuandelehel soovitatakse mõõta pikkus, laius ja kõrgus maapinnast. Kui kivi meenutab leivapätsi, jagatakse nende arvude korrutis kahega, püramiidikujulise kivi puhul kolmega [1]. Näiteks 4 m pikk, 3 m lai ja 2 m kõrge pätsikujuline kivi on umbes 12 kuupmeetrit suur, seega on see juba hiidrahn.
Kust on Lätti tulnud nii suured kivid
Viimasel jääajal umbes 20 kuni 22 tuhat aastat tagasi kattis Lätit täielikult Skandinaavia jääkilp ning jää liikus aastas mitusada meetrit [6]. Liustik rebis kivimitükke lahti ja kandis neid endaga kaasa [1]. Läti Ülikooli geoloog Ģirts Stinkulis märgib, et paljud Läti kivid tõi liustik Skandinaaviast, samuti Läänemere põhjast ja suurel määral ka Eesti aladelt [2]. Kui liustikud 12 kuni 14 tuhat aastat tagasi taandusid, jäid kivid sinna, kuhu jää need jättis [1, 5].
Liustik ka töötles kive. Dainis Ozolsi raamatus “Läti mineraalid ja kivimid” on öeldud, et liustiku kantud kivi kaotab teravamad eendid ja saab ühe või kaks vastaskülgedel asuvat lamedaks hõõrutud tahku. Sellist kivi võrreldakse sageli triikrauaga ning selle lamedaid, siledaks hõõrutud pindu nimetatakse fassettpindadeks. Pehmematest kivimitest kividele jäävad kriimud, mis on paralleelsed kivi pikema teljega [7].
Kas teadsite? Põldudel ilmub igal kevadel “uusi” kive. Stinkulis selgitab seda külmakergega: kivi juhib külma paremini kui poorne pinnas ja külmub kiiremini, mistõttu selle alla tekib lohk. Sinna kogunenud vesi muutub jääks, paisub ja tõstab kivi ülespoole. Mida sagedamini temperatuur nulli ümber kõigub, seda kiiremini jõuavad kivid pinnale. Täpset kiirust ei teata, kuid LSM-i artiklis hinnatakse, et kivid võivad tõusta umbes 5 cm aastas [2].
Millest koosnevad hiidrahnud
Ozols kirjutab, et enamiku Läti rändkividest moodustavad gneissid ja graniitgneissid, ühed levinumad on aga graniidid, eriti suurte ümarate päevakivikristallidega rabakivigraniidid [7]. Kust need kivimid pärinevad ja kuidas neid eristada, lugege artiklist Kivimite liigid. Läti Petroglüüfide Keskuse uurijad kirjeldasid 2008. aastal Kapsēde hiidrahnu oranžikaspruuni granosüeniidina. Selles on ortoklaasi, üle 10 % kvartsi, biotiiti ja sarvmaaki, põhimassis on aga hajusalt tumedamaid punakaspruune ortoklaasi kristalle [8].
Need mineraalid ei ole võõrad ka kristallisõpradele. Graniitides ja gneissides on peamised mineraalid kvarts ja päevakivid [7]. Kaaliumpäevakivi mikrokliini rohelist teisendit tunnete Te ilmselt amazoniidina, kuukivi on õhukeste albiidikihtidega ortoklaas ja labradoriit kuulub plagioklaas-päevakivide hulka [9]. Ozols lisab, et Läti rändkivides on sageli näha punakasvioletseid almandiini kristalle, mis kuuluvad granaatide rühma [7].
Ozols soovitab granaaditerasid kivimist mitte välja puurida, sest näidis, milles mineraal on kivimi sees, on palju väärtuslikum [7]. Hiidrahnu puhul kehtib see kahekordselt, sest seda kaitseb seadus ning selle lõhestamine või kahjustamine on keelatud [1, 10]. Päevakivi teisendeid ja granaate saab vaadata ja käes hoida poleeritud kividena, näiteks granaadi kategoorias.
Kuradikivid: miks kannab muistendites kive kurat
Enne kui teadlased liustiku tööd selgitasid, seletati kivide päritolu muistenditega: kuradid olevat kive öösiti kandnud ja põldudele laiali loopinud [1]. Uurijad Jānis Cepītis ja Lilija Jakubenoka kirjutavad, et muistendites looduses asuvate konkreetsete kivide kohta on peategelane kurat. Tänu arheoloog Juris Urtānsi publikatsioonidele on rahvusvaheliselt kõige paremini tuntud läti muistendimotiiv kuradist, kes kannab kive ja jätab neile märke [11].
Kolmes eri Läti piirkonnas räägitavates kivimuistendites katkestab kuradi töö kukk. Nīcgale muistendis kandis kurat, kelle Jumal oli oma jõest minema ajanud, suurt kivi, et jõge kinni paisutada. Kurat ei olnud veel poolelegi teele jõudnud, kui kuked laulsid. Vihas viskas ta kivi kõrgele õhku ja see tungis sügavale maa sisse [3]. Kapsēde suurt kivi kandis kurat Liepājasse, et Anna kirikut purustada, kuid teda segas kuke hommikulaul [12]. Sērpilsi Kuradikivi tahtis kurat Staburagsi lähedal Daugavasse visata, et parvetajad upuksid. Kui kukk laulma hakkas, viskas kurat kivi maha ja lõi seda jalaga; kivisse jäi jalajälg ja selle alla tekkis allikas [13].
Kivide lood on mitmesugused. Läti Folkloori Arhiivi ekspeditsioonil Ilūkstes pandi Nīcgale metsas asuva suure kivi kohta kirja, et see olevat taevast alla kukkunud ja mõisnike ajal peetud seal pidusid: kivi olnud nii suur, et selle peale sai panna laua ja pingid [14]. Ka Kapsēde hiidrahnu kohta on teada mitu muistendit [8].
Pērkons ja kurat: lõhestatud kivid
Teine suur muistendite ring on Pērkonsi võitlus kuradiga. Cepītis ja Jakubenoka märgivad, et Pērkons on taevajumalus, keda muistendites kõige sagedamini kividega seostatakse, ning et ta on maa ja allilma olendite vaenlane. Muistendites ajab Pērkons kuradit taga ning kus kurat põgenedes kivile astub, tekivad jäljekivid; kus Pērkons lööb, jääb kivisse lohk, ja kuradikive lõhestab ta sageli. Ühe muistendi järgi lõhestas Pērkons Vireši vallas Žākļi kivi, sest inimesed austasid selle peal maajumalusi [11].
Kapsēde hiidrahnu kohta on nii muistend kui ka uurijate kirjeldus. Muistend jutustab, et kurat olevat varastanud kivi Pērkonsi lossist, kuid Pērkons olevat varga kätte saanud ja kivi välguga pooleks löönud. Uurijad kirjeldavad pooleks lõhenenud kivi, millel on pragude võrgustik ja ebaühtlaselt murenenud pind, lisaks kasutati 20. sajandi alguses osa kivist killustiku tootmiseks. 2008. aastal koosnes kivi kolmest osast: umbes 40 kuupmeetri suurusest põhiosast ning kahest 14 ja 3 kuupmeetri suurusest lahtimurdunud tükist. Põhiosa on 5,8 m pikk ja 4,3 m kõrge [8].
Cepītis ja Jakubenoka lisavad, et isegi Pērkonsi kiviks nimetatud kivi ei saa pidada Pērkonsile pühendatud pühapaigaks, sest muistendites ilmub Pērkons kivide juurde peamiselt võitluste käigus [11]. Kuidas Pērkonsi sümbolit ehetel kanti, lugege artiklist Amuletid ja talismanid.
Jäljekivid, künakivid ja lohukivid
Lohkudega kive nimetatakse kuju järgi künakivideks, kausikivideks, tassikivideks, taldrikkivideks, jäljekivideks ja lohukivideks, kuid on ka piirikive, ristikive ja mälestuskive [1]. Jäljekivid on ühed levinumad: neis on üks või mitu lohku, mis meenutavad inimese või looma jalajälge. Osa neist lohkudest raiuti 18. ja 19. sajandil, kui üritati kivi lõhestada, kuid aja jooksul nende päritolu ununes ja kivid said muistendite osaks [1].
Hea näide on Anģīši Kuradikivi. 1931. aastal pani Mazsalaca gümnaasiumi õpilane Emma Vībere kirja loo, et Anģīši soos elanud kurat, kes kivil joostes jätnud sellesse seitse lehma jälgi meenutavat jälge [15]. Läti Looduse Fondi andmetel on need lohud tehtud 19. sajandil, kui üritati rändkivi lõhestada [1].
Meļķītāri Künakivi Mulda soo ääres on Läti suurim künakivi: 25 kuupmeetri suurune kivi, mille pealispinnal on sügav künakujuline lohk. Lohk on tõenäoliselt looduslikku päritolu. Arheoloogid leidsid kivi jalamilt sütt ja savinõude kilde ning see on kooskõlas pärimusega, et kivi juures on peetud jaanipäeva, ristitud lapsi ja toodud ohvreid. 18 kuupmeetri suuruses Abava Kuradikivis inimese raiutud märke ei ole, kuid selle ümbrusest on leitud rauaaja ehteid [1].
Põhja-Euroopa vanimateks kultuskivideks peetakse lohukive. Loodusharulduste kogu ja Läti Looduse Fondi 2017. aasta nõuandelehel on nimetatud 56 Lätis teadaolevat lohukivi ning enamik neist oli avastatud viimase kümne aasta jooksul. Ümmargused lohud nende pinnal on tehtud vanemal pronksiajal, kuid nende tegemise põhjused ei ole teada. Ustinova lohukivil on 126 lohku, mis on 2 kuni 4 cm sügavad, ning uurijad said sellest teada 2014. aastal kohalikult koduloo-uurijalt [1]. Iga ebatavaline kivi ei ole iidne pühapaik: 2022. aastal uurisid arheoloogid Naukšēni Jēči silindrikujulise õõnsusega kivi ning Urtāns kirjutab, et uuring ei andnud tõendeid selle sakraalse tähenduse kohta, kuigi ta seda ka ei välista [16].
Kuidas hiidrahnu hoida
Hiidrahnud ei kasva ega paljune: neid on täpselt nii palju, kui liustik tõi [1]. Loodusmälestise territooriumil on keelatud seda kahjustada või hävitada ning vähendada selle esteetilist, ökoloogilist ja kultuuriloolist väärtust, geoloogilisele loodusmälestisele ei tohi kirjutada, joonistada ega graveerida ning seda ei tohi teisaldada [10]. Läti Looduse Fond selgitab, et hiidrahnu ei tohi ka lõhestada ega maha matta ning lubatud ei ole uute märkide sisseraiumine, olemasolevate raidmärkide muutmine ega sammalde ja samblike eemaldamine [1].
Raidmärgid säilivad kaua. 2008. aastal oli Kapsēde hiidrahnul veel näha Saksa sõdurite kiri “Weltkrieg 1914 + 1916” koos pataljoni ja kompanii tähisega ning ka pisikesi uuema aja kraabitud märke [8]. Sammaldel ja samblikel on oma väärtus: rändkividel kasvab vähemalt 55 samblikuliiki ja 20 samblaliiki, mis on kohastunud eluks kuival, päikeses kiiresti soojeneval kivipinnal, ning nende hulgas võib olla kaitstavaid haruldasi liike [1].
Kui leiate muljetavaldava kivi, vaadake seda maapinnalt, ärge kiskuge sammalt ega kaevake maad kivi ümber, sest kultuskivide juures võib olla säilinud iidne kultuurkiht [1]. Mõõtke kivi mõõdulindiga ja andke leiust teada loodusandmete portaalis dabasdati.lv või Loodusharulduste kogu entusiastidele [1]. Võib-olla täiendab just Teie teade teadaolevate hiidrahnude nimekirja.
Korduma kippuvad küsimused
Mis on hiidrahn?
Hiidrahn on rändkivi, mille maapealne maht on 10 kuupmeetrit või rohkem. Lätis on kõik hiidrahnud koos nende ümber oleva 10 meetri laiuse vööndiga kaitstavad loodusmälestised.
Milline on Läti suurim kivi?
Suurim teadaolev hiidrahn on Nīcgale Suur kivi. See on 3,5 m kõrge, selle pikkus ja laius on üle 10 m ning maapealne maht 170 kuupmeetrit.
Kui palju hiidrahne on Lätis?
Lätis on teada üle 360 hiidrahnu ning aeg-ajalt leitakse uusi. 2026. aasta mais sai staatuse Rēzekne piirkonnas Malta jõe kaldal asuv kivi.
Miks nimetatakse kive kuradikivideks?
Muistendites kannab suuri kive sageli kurat: ta tahab jõge kinni paisutada või kirikut purustada, kuid kukelaul sunnib teda kivi maha viskama. Jälgi meenutavad lohud jätab muistendites põgenev kurat, teised lohud tekitab aga Pērkonsi välgulöök.
Kas hiidrahnu tohib teisaldada või lõhestada?
Ei. Hiidrahnu ei tohi teisaldada, lõhestada, maha matta ega kahjustada ning sellele ei tohi kirjutada, joonistada ega graveerida. Samuti ei ole lubatud eemaldada sammalt ja samblikke.
Mis on jäljekivi?
Jäljekivi on kivi, millel on üks või mitu inimese või looma jalajälge meenutavat lohku. Osa lohkudest raiuti 18. ja 19. sajandil, kui üritati kivi lõhestada, ning hiljem seletati neid muistenditega.
Allikad
- Loodusharulduste kogu ja Läti Looduse Fond, nõuandeleht “Kuidas ja miks hoida kivihunnikuid ja rändkive” (projekt “Maastikud räägivad”, 2017; tekst A. Opmanis, B. Strazdiņa, L. Brizga-Kalniņa): ldf.lv/wp-content/uploads/2024/12/Ka-un-kapec-saudzet-akmenu-kaudze…
- LSM.lv, 10.05.2021, “Miks tekib põldudele igal kevadel uusi põllukive” (LÜ kaasprofessor Ģ. Stinkulis, saade “Vides fakti”): www.lsm.lv/raksts/dzive–stils/vide-un-dzivnieki/kapec-pavasari-tir…
- Läti Folkloori Arhiiv, Janīna Vilmane kogutud materjal (LFK 2143), muistend “Kuidas tekkis Nīcgale Suur kivi”, jutustaja Lūcija Velika, garamantas.lv: garamantas.lv/lv/file/1937284/2143-Janina-Vilmane-01-0086
- Läti Ministrite Kabineti määrus nr 461 (14.07.2022) “Kaitstavate geoloogiliste ja geomorfoloogiliste loodusmälestiste määrus”, punkti 1 esimene rida (kehtiv): likumi.lv/ta/id/334009
- LSM.lv, 29.05.2026, M. Puzāka, “Ebatavaliselt suur kivi Rēzekne piirkonnas saab hiidrahnu staatuse” (Läti Looduskaitseameti vanemekspert S. Putna): www.lsm.lv/raksts/dzive-stils/vide-un-dzivnieki/29.05.2026-neparast…
- LSM.lv, 25.07.2026, K. Lamsters (LÜ geoloogia osakond), “Läti reljeef: tohutu jääaja arhiiv. Mida LÜ teadlased selles uurivad?”: www.lsm.lv/raksts/dzive-stils/vide-un-dzivnieki/25.07.2026-latvijas…
- D. Ozols, “Läti mineraalid ja kivimid”, Läti Petroglüüfide Keskus, 2008 (Läti Looduskaitseameti veebilehel): rändkivide kivimid, liustiku töödeldud kivid, päevakivid, granaadid: www.daba.gov.lv/lv/media/1745/download
- Läti Petroglüüfide Keskus, “Liepāja rajooni kivide uurimisprojekti aruanne”, 2008, nr 10 “Kapsēde hiidrahn” (senvietas.lv): www.senvietas.lv/wp-content/uploads/2020/02/87.KapsedesDizakmensLPC…
- FREQUENCIES kivide entsüklopeedia: amazoniit (mikrokliin), kuukivi (albiidikihtidega ortoklaas), labradoriit (plagioklaas); andmed GIA, Mindat, geology.com: frequencies.lv/enciklopedija/menessakmens/
- Läti Ministrite Kabineti määrus nr 264 (16.03.2010) “Eriti kaitstavate loodusalade üldised kaitse- ja kasutustingimused”, punktid 38.1, 40.1 ja 42.1 (kehtiv): likumi.lv/ta/id/207283
- J. Cepītis, L. Jakubenoka, “The connection of mythological stones to deities of the earth and lower world, and their place in the sacred landscape”, Culture Crossroads, kd 5, 2011, lk 34 kuni 55: www.culturecrossroads.lv/index.php/cc/article/view/215
- Läti Folkloori Arhiiv, Mirdza Birzniece kogutud materjal (LFK 2140, 425): Kapsēde suur kivi ja Liepāja Anna kirik, garamantas.lv: garamantas.lv/lv/file/1969163/2140-Mirdza-Birzniece-02-0086
- Läti Folkloori Arhiiv, Madona koduloomuuseumi kogu: “Kuradikivi Sērpilsis”, üles kirjutanud J. Krūmiņš 1948. aastal, garamantas.lv: garamantas.lv/lv/file/1009796/1838-Madonas-muzejs-08-0203
- Läti Folkloori Arhiiv, 1. teaduslik ekspeditsioon Ilūkstes (LFK 1800, 699): suur kivi Nīcgale metsas, garamantas.lv: garamantas.lv/lv/file/820733/1800-ekspedicija-Ilukste-01-0059
- Läti Folkloori Arhiiv, Mazsalaca gümnaasiumi kogu (LFK 1182, 6): Anģīši Kuradikivi, kirja pannud E. Vībere 02.09.1931, garamantas.lv: garamantas.lv/lv/file/847969/1182-Mazsalacas-gimnazija-01-0004
- J. Urtāns, “Naukšēnu Jēču akmens: jauni dati par cilindrveida dobumakmeņiem”, ajakiri “Krustpunkti: kultūras un mākslas pētījumi”, 2024, nr 2: culturecrossroads.lv/index.php/kkmp/article/view/383